Üheteistkümnes päev

Old cleaverTehniliste viperuste tõttu küll hiljem kui tavaliselt, aga möödas on ~ kolmandik  projektist “kuu aega Põhjaka mõisas”. Ja ees kolm vaba päeva. Kahel neist on ka Põhjaka ise suletud, kolmas siis minu personaalne puhkepäev.

Eile  võtsid kõrgemad jõud lõpuks mu mu palveid kuulda ning kala enam rookida ei tulnud. Toimus 180 kraadi pööre ning surnud kalade asemel sain järjest hoopis lihunikutöid – küülikurümpade tükeldamine raguuks ning lambakintsude konditustamine ja tükeldamine hautiseks. Küülikuraguud sain sisuliselt otsast lõpuni teha – köögis oli nii kiire et Põhiboss praktikanti väga juhendama ei jõudnud. Kiire pilk saalist tagasi tulevatele taldrikutele näitas et kõlbas süüa küll – taldrikud olid kenasti tühjaks söödud. Juhuu!

Ainus tilk tõrva meepotis – panin prepareeritud küülikud kenasti ahju ja sättisin taimeri ja temperatuuri ka korrektseks. Aga ahju sisse lülitamiseni ei jõudnud. 40 minutit hiljem tuvastas selle mingi üheksanda meelega Põhiboss ja sain taas selle “tont neid praktikante võtaks” pilgu osaliseks. Oeh.

Butching rabbit

Küüliku tükeldamine oli esmapilgul suhteliselt õõvastav. Põhiliseks tööristaks oli lihakirves mida gastronoom pole varasemalt sisuliselt üldse kasutanud. Esimesed paugud surnud küülikute pihta olid päris hirmsad ning tabamused pluss miinus viis sentimeetrit sellest kohast mida sihtisin. Kusagil viienda küüliku juures aga hirm kadus ning ka tabamused hakkasid täppi minema.

Lammas oli lihtsam, seal oli ainult noaga vaja õiendada. Ka olen lambakitsudele oma varasemas elus kümneid kui mitte sadu korda lähenenud, seega sealt nii novaatorlikku elamust ei saanud. Mõnusasti laagerdunud kintsud olid, lõhn oli just selline “vohh, õige”.

Muud tööd kadusid nende lihunikutööde vahele ära. Peedimahla pressimine, toorjuustusinepi tegemine, ürtidega mässamine ja otse loomulikult puljong. Tünnide viisi puljongit.Neid kurjavaimu puljongitünne ma näen öösel unes ka juba. Seal on nad umbes majasuurused ja keevad konstantselt üle.

Lisaks hakkan aru saama kokkade rämpstoiduarmastusest. No tõesti – kui 12 tundi oled küünarnukkideni toidus mässanud siis õhtul pärast seda tõesti ei taha enam omale süüa teha. Ja kuna kõik normaalsed söögikohad on suletud samal ajal kui sina oma köögi kinni panid siis – tere tulemast mäkkdoonald ja kebabiputka ja muud õudused. Igatahes, homme ja ülehomme proovin taas summeerida vahepealsel perioodil õpitut, seega – kallid lugejad, tellige omale postitused otse RSS voona ning nautige tulemust.

Standardne

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s