Kuueteistkümnes päev

DoughEilne päev lõppes suhteliselt räbalast tujus. Umbes kuus korda kehvemas tujus algas tänane. Hommikul ärgates oli tunne nagu oleks kuusteist energiavampiiri minuga öö otsa teinud seda mida iganes need peletised teevad. Ainus küsimus mis hommikul Põhjakale sõites meeles mõlkus oli et “mis sul ometi arus oli, oinas – sa võiks ju rahulikult kodus magada praegu”.

Aga päeva peale läks kõik palju reipamaks. Kulminatsiooni hakkas see tore tunne saavutama sel hetkel kui ma sain oma sülle umbes täpselt 100 000 tuksi keeratud kalorit. Et see number konteksti panna – 100 000 kalorit on 40-60 päeva kogus ühele tüüpilisele inimesele. Ja tore oli see et mina polnud seda kalorikogust tuksi keeranud. Sellega oli hakkama saanud üks agar pagar kes oli röögatust kogusest kirju koera toorainest vorminud vale kujuga vahetulemi.

See tuli kõik nüüd uuesti lahti võtta ja üle rullida ning kuna pagar oli ilmselgelt oma errorist kusagil insuldi ja infarkti äärel siis tervisekaitseameti soovitusel võeti seda tööd tegema läheduses ringi hänginud Gastronoom. Oh jeerum. Võin teile öelda et 100 000 kalori kuju muuta on tõesti palju tööd. Eeldatavasti ma kulutasin selle ringi vormimiseks umbes liitri higi ja öljard kalorit sest töötingimused temperatuuri ja õhuniiskuse näol olid eilse saunaga võrreldes suutnud veelgi muutuda. Igatahes see kaks tundi mis ma tuksi keeratud kirju koera kuju muutsin olid ühed kõige kurnavamad senises praktikas.

Miks Põhjaka säärase koguse kirju koeraga üldse jandib on ka omaette küsimus. Vastus peitub selles et juba paari päeva pärast, täpsemalt pühapäeva õhtul on Gastronoom Põhjaka köögiga koos kusagil Tartu cateringu üritusel. Mis üritus on veel ebaselge. Aga kui sa lugejana viibid kusagil üritusel pühapäeval kus on 400 inimest siis suure tõenäosusega saad sa seda minu poolt muudetud kujuga kirjut koera maitsta. Ja teised 400 kes te tulete Schilling – festivalile siis ka seal. Ehk siis tundub et Gastronoomil on võimalus lisaks statsionaarsele köögile näha ka liikuvat kööki selle erinevatel kujudel.

Muus osas oli suuresti rutiinne päev selles mõttes et suuremat osa asjadest olin ma juba varem teinud. See andis mulle võimaluse ise oma tööjärge natuke juhtida ja tunda et “oh, pole probleemi, oskan”. Mõnda asja oli võimalus isegi kaaspraktikandile juhendada. Aga – suitsukala puhastamine, salati noppimine, sibulate koorimine, soolakurgi tegemine ja veel umbes X juba unustatud tegevust sisustasid siis ülejäänu tänasest.

P.S. Täna panin ainult ühe väikese puljongi keema. Keevaid tünne tarima ei pidanudki.

 

Standardne

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s