Kaheksateistkümnes ja üheksateistkümnes päev

Kaheksateistkümnes päev oli puhkepäev, millest peaaegu polekski midagi kirjutada. Aga siiski. Puhkepäevale kohaselt puhkav (loe – diivanile magama kukkunud Gastronoom) aeti keset ööd proua poolt üles et väsinud rümp kohasemale asemele magama suunata. (Une)segane Gastronoom tormas sellepeale väidetavalt köögikapi juurde, haaras sealt sületäie taldrikuid ja asus neid salvrätiga puhtaks nühkima. Ise ei tea ma sellest episoodist midagi, aga ilmselgelt on tegemist ületöötamise sümptomiga. Ju ma siis nägin unes et olin köögis suigatanud ning ärkasin Põhibossi kisa peale. Reaktsioon igatahes põnev.

Üheksateistkümnes päev oli aga esimene kokkupuude catering-maailmaga. Kell 19 toimus Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis ~400 inimesega vastuvõtt. Gastronoomi jaoks tähendas see seda et kell 1430 läks lahti midagi mida ma oskan ainult kolimistreeninguga võrrelda. Keegi oleks võinud mulle vihjata et catering ei tähenda niiväga söögitegemist kuivõrd asjade tassimist. Sa püha püss. 400 inimese toit, jook ja mööbel treppidest üles lohistada oli ikka päris karm kogemus.

Enamik toidust oli Põhjakal varem ette valmistatud, kohapeal toimus ainult kogu selle kraami kokkupanek ning laudadele asetamine. Aga ka seda oli omajagu. Näiteks võileibu tegin ma selle päeva jooksul ilmselt samas suurusjärgus kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Alltoodud pildil on meie improviseeritud köögis üks väike osa sellest mis antud õhtul kõik pintslisse pisteti.

Eriti peeneks tegid antud ürituse aga erimenüüd. Nimelt oli konverentsi korraldajatele pähe turgatanud et inimestel võivad olla erinevad piirangud sellele mida nad süüa võivad. Ja tublide inimestena olid nad kõigilt neljasajalt nende piirangute kohta uurinud. Uuringu tulemus oli köögi jaoks hirmus – neljasajast tervelt seitsekümmend olid erinevate söögiallergiate või -põhimõtetega. Laktoosikud, gluteenikud, pähkli- ja shokolaadiallergikud, vegetariaanid, veganid, kalapõlgajad ja eriti laia profiiliga gluteeni-laktoosi-pähklivennad tähendasid seda et üks terve kokk meie brigaadist pühendus sisuliselt ainult nende erimenüüde tegemisele. All on pildile sattunud vegetariaanide sektsioon valmiskujul.

Kui tassimine ja toidukogused välja arvata siis ei olnud see catering tegelikult väga põnev elamus. Aga teisalt – nähes valmimas nelja ruutmeetrit rabarberikooki ja saades sellest umbes kaks ruutmeetrit tükkhaaval välja panna oli ikkagi midagi mida seni kogenud ei ole.

Nüüd on ees kaks puhkepäeva ning siis tagasi kööki. Töö tulem on igatahes ka Gastronoomi füüsilisele minale omad jäljed jätnud. Lisaks loendamatutele väikestele armidele ja marrastustele on kehas selline läbiv väsimustunne. Ilmselgelt on ~12 aastat kontoritööd valmistanud füüsist ette millekski muuks kui 11-13 tunnised tööpäevad täis tassimist-ringisiblimist ja muud füüsilist aktiviteeti. Gastronoom on selle tulemusena hetkel juba ka umbes viis kilo kergem. Et soovitan kõigile, maru hea dieet on päev otsa toiduga mässata.