See postitus saabub lugejani Põhjaka mõisa asemel hoopis Kilingi-Nõmmelt. Just on algamas Schilling-festival ning oleme siinsete ettevalmistustöödega enam-vähem lõpule jõudnud. Aga tagasi eilse päeva juurde
Kogused eile enam suuremaks ei läinud. Kakskümmend liitrit jogurtikastet eilse viiekümnese tünni kodujuustukastme kõrval ei tundunudki enam väga hirmutav. Paari tunniga oli see tünn ürdihakkega segatud ning valmis üleöö laagerdama.
Ühtlasi õppisin selle ürtide hakkimise käigus uusi päevitamisnippe. Kui oled kuklaga kuuma suvepäikese poole ja hakid siis võib olla palav. Kui pole, tõmba tšillise käega üle kukla. Lase uuesti kuumaks praadida. Ja siis jookse röökides ümber maja. Poleks uskunudki et nii võib mõjuda.
Muu päev möödus peamiselt festivalitoite ette valmistades. Muuhulgas olid sellega hõivatud ka kõik traditsioonilised Põhibossid nii et sel reedel orkestreeris köögis töid tuttuus Põhiboss kes seni pigem külmas köögis askeldanud. Ühel hetkel temalt asju uurides sain aru et verivärske Põhibossi multithreading limiit on täis ning ta mitte ei ignoreeri mind vaid ta lihtsalt ei kuule mind. Põhjuseks ehk see et ta pani korraga välja viite eri toitu, kuulas mida õuetöötajad kõrvaklappi räägivad uutest tellimustest ning jagas korraldusi kuuma ja külma kööki. Uuel Põhibossil polnud lihtsalt uusi lõimi võimalik nii kiiresti töösse panna et sinna kõrvale veel praktikanti märgata 🙂
Päeva lõpp oli senistest kõige tšillim. Istusin õhtupäikese paistel ja koorisin küüslauku. Terve kilo küüslauku. Kõlab tüütult ja igavalt aga sel hetkel oli päris hea lihtsalt niisama istuda.
Nüüd aga tundub et külastajad on festivaliala avastamas. Liigun oma külma kööki tagasi ning asun suures koguses toitu serveerima.
Gastronoom Põhjakal 