Kahekümne viies päev

5230965_300See lugu ilmub nüüd ikka päris palju hiljem kui üritus mida antud postitus kajastamas on. Aga üritus ja sellega kaasnev võttis Gastronoomi nii läbi et sisuliselt on kogu vahepealne 36 tundi möödunud magades.

Põhjuseid ilmselt mitu. Esimeseks see festivalipäeva töökorraldus milles oli kokku ca 18h füüsilist aktiviteeti. Teiseks õhtukülmade vastu täiesti ettevalmistamatu Gastronoom kes kell 2300 avastas et tegelikult on õudsalt külm. Ning et kõik kaasasolnud riided on juba seljas. Ja kolmandaks ikka seesama Gastronoom kes selle asemel et festivali järgselt puhata otsustas veel õues ringi külmetada hea mitu tundi. Aga noh, takkajärgi tarkus on täppisteadus. Nüüd olen igatahes haigena pikali.

Festivalihommik algas kella kaheksast erineva nodi tassimisega kahte suurde bussi mis kõik selle toidukoguse Põhjaka mõisast Kilingi-Nõmmele vedasid. Siis sõit objektile ning festivaliplatsil samuti tunnike kolimisteenust ja kolm tundi ettevalmistavat hakkimist ja segamist. Ja siis läks festival lahti.

väliköök festivalil

Allakirjutanu mässas külmas sektsioonis. Põhjaka oli väljas erinevate toidulettidega – eelampsude sektsioon kus olid võikud, suitsulatikas ja värske hapukurk, külm köök kus toimetas allakirjutanu, kuum köök juraka wokipanniga, magus köök jäätiste ja kirju koeraga ning napsisektsioonid kus Põhjaka astelpajunaps ning rabarberi-mohiito.

Gastronoomil oli siis ülesandeks patsientuurile nälja kõrvaldamiseks pakkuda värsket kartulit kodujuustuga ning rohelist salatit röstitud sihvkade, parmesani ning jogurtikastmega. Kõrval konkureerimas siis suitsulatikas ja hästilõhnav wok. No ei ole aus võistlus. Ei ole ju inimesed nii peast segi et nad suitsulatika ja lihawoki asemel järsku salatit sööma asuvad. Ei asunudki, aga värske kartul kodujuustuga läks küll loosi päris reipas tempos. Mõnisada portsu vast õnnestus seda suisa serveerida. Salatisööjad olid ilmselt Tallinnasse jäänud, seda ei tahtnud suurt keegi. Ükskõik mis imenippe ma näidisportsudega ei teinud, seda silo läks kaubaks ainult paarkümmend eksemplari.

mohiito

Mida õhtu edasi seda fantastilisemaks läksid aga külastajate soovid. “Kas teil friikartuleid ei olegi” oli selline lihtsam küsimus, see aga et miks kartul kollane on ja kas seal allpool valgemaid ei ole oli juba niisugune metaleveli värk. Enamik oli siiski lihtsalt toredas tujus ning mingeid ekstsesse nägema ei sattunudki.

Ürituse kõige positiivsemaks noodiks oli aga ühe anonüümseks jääda sooviva kõrge Eesti riigimehe tsitaat “Ma oleks sada korda enne Põhjakal kokk kui ****”. Sellega tuli ta lagedale kui oli kuulnud mu lühikokkuvõtet oma IT-karjääris tehtud muudatustest. Päris vahva lause tegelikult 🙂

Igatahes on tore omada sellise päikeselise ilmaga üht igavest jurakat nohu koos kerge palavikuga. Loodetavasti aga see jama taandub ning olen kolmapäeval taas rivis Põhjakal et alustada oma viimast vahetust. Kuulmiseni,

Gastro Noom

Standardne

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s