Ja ühtlasi eelviimane päev köögis. Aga mitte eelviimane päev Põhjakal. Nimelt kaks viimast päeva saan saaliteenindust katsetada. Olidki juba liiga selged need asjad köögi poolel. Ei otsinud enam iga viimast kui visplit pool tundi enne selle kasutamist taga. Järelikult viimane aeg oli midagi uut katsetada.
Aga tänase päeva täitis pea täies mahus üks täielik siga. Metssiga siis sedapuhku. Hommikul oli see tegelane keldris ning õhtul algosadeks lahutatuna erinevates anumates. Kõlab lihtsalt, aga üsna täpne valem peaks olema et üks metssiga = üks praktikant päev otsa jalust ära. See jalust ära olek koosneb üsna mitmest osast.
Esmalt tuleb see jõhkard lohistada kusagile kus temaga rahulikult madistada saab. Alltoodud pildil on siis siga kenasti lähteasendisse valmis pandud. Samal laual küülikuid tükeldades tundus ruumi olevat küll ja veel. Siga samal laual nähes tundus kuidagi kitsam see elamine. Aga sealsamas on kuulu järgi ka põdraga sama operatsioon ära tehtud, seega arenguruumi mul veel kindlasti on.
Seejärel tuleb elukas ära tükeldada. Oskan nüüd tänu anonüümseks jääda soovivatele kohalikele lihagurudele võtta säärase pildil toodud rümba lahti algosadeks. Jäsemed maha, nii et fileede otsi ei riku ning konte ei purusta, kõhuääred küljest, sisefileed välja ning seljatükid lahti nikerdada. Ja siis allesjäänu suhteliselt vähesüstemaatiliselt skeleti küljest lahti murda.
Sisefileed tulid päris kenad nagu alltoodust näha. Kahjuks neid enam meie hulgas ei viibi – õhtul külla saabunud sõprade seltskond kasutas alatult ära oma tutvusi köögis ning sai need sisefileed juba enne menüüsse jõudmist nahka pista. Välisfileid võtsin esmakordselt. Need narmendasid pisut rohkem ning tundub et tahavad ka paar päeva laagerdamist enne menüüsse jõudmist. Lisaks neile überpremium-tükkidele sai kintsudest ning abadest päris kena koguse hautise toorikuid. Valdav enamik muust kraamist moondus aga hakklihaks.
Alles jääb selline mõõdukalt lihavaba luukere. Sellele tuleb nüüd läheneda kirvemeetodil. Ikka nii et võtad kätte lihakirve mis tundus ka küüliku kõrval selline naljakalt väike, paned silmad kinni ja virutad. Ja siis teed näo et see mis juhtus oligi plaanipärane. No päris nii see nüüd ka ei käinud, aga hoope selle skeletoni tükeldamiseks tegin ilmselt 10x rohkem kui päris lihunik seda teeks.
Seejärel on sul paraja suurusega kondid et teha üks väike puljong. Paras suurus tähendas siis sedapuhku seda et kondid mahtusid napilt ära 50-liitrisesse potti. Ladudes tuletasin meelde koduköögi “suurt potti” kuhu tervelt neli liitrit vedelikku mahub … Aga olles need kondid õndsa näoga potti ladunud, sattus jaole õnneks kohalik lihaboss ning tuletas meelde et need rümbajäänused tuleb enne keetmist ikka ära ka röstida. No ei saa ma aru miks see elementaarne kraam meelde jääma ei hakka. Igatahes veel pool tundi hiljem olid kondid röstitud ning puljong kaaspraktikandi abil podisemas. Seda teeb sõber puljong siiani, hommikuks peaks olema enamik maitseid välja keenud ning saab ehk hakata kokku keetma.
Lisaks sain paari väiksema töö kõrvale ka leivateo seni puuduolevaid etappe näha ja katsuda. Homsed leivad on siis moel või teisel minu kätetöö. Ehkki tõele au andes ilma kannatliku pagarita oleks ma teinud ka google abiga lähtematerjalidest midagi pisut teistsugust kui see leib mis Põhjaka ahjust tulema peaks. Ja oleksin hävitanud ka juuretise, õnneks on pagaritel miski seljaajust tulenev refleks mis praktikandi käest viimase käpatäie tainest ennne selle vormi kukkumist ära rebib ning homseks tallele paneb. Mnjah. No ei ole seda tervet mõistust antud nende köögiasjadega seoses kohe kuidagi. Aga ilusad said need värsked leivad küll.
Igatahes, homme siis veel köögis ning siis kaks päeva saalis. Ja ongi kõik. Seega, kallid lugejad, palju pole enam vaja kannatada, saab tagasi Jamie Oliveri taieste manu.
Gastronoom Põhjakal 