Eilsega sai siis mingis mõttes läbi. Viimase 30 kalendripäeva jooksul olin siis 18 päeval Põhjaka köögiga askeldamas. Ei kõlagi nagu väga palju aga töötunde tuli omajagu üle 200 nende päevade jooksul, seega mingis mõttes on alust ka sellele väsinud olekule. Täna ja homme siis saalis ning siis saan ehk (punktiir?)joone antud üritusele alla tõmmata.
Aga päeva juurde. Väiksemate sehkendamiste kõrvale ja vahele jäi kaks suuremat tegemist. Esmalt taas lihunikutööd – seekordse “neljapäev on kalapäev” puhul sain hoopis ühe metskitse rümba omale. Eilse sea kõrval oli tegu ikka väga tagasihoidliku isendiga. Ja erinevalt valemist kus metssiga hoiab terve praktikandi terveks päevaks rakkes sai selle eluka kondibukett puljongisse lükatud juba paari tunniga. Tegu oli ikka eriti sportlikke ja tervislikke eluviise harrastava elukaga. Kui jalad küljest võetud, selg ja sisefileed läinud ning kaela küljest ka natuke nüsitud siis oligi alles põhimõtteliselt juba luukere.
Ja mu viimaseks tegemiseks Põhjaka köögis jäi taaskohtumine vana tuttava insenertehnilise horroriga. Maakeeli tuntud kui rabarberimahla tegemine. Kolm tundi kirumist hiljem oli 110 liitrit rabarberimahla keldris. Aga endiselt tahaks seda inseneri pea sisse näha kes selle rauakolu loomises süüdi on. Tundub teoreetiliselt võimatu, aga see masin töötas veel halvemini kui eelmisel korral. Tempos 20 sekundit tööd ja 2 minutit puhastamist ma siis lonkasin läbi selle rabarberimäe.
Muud tegevused olid juba heas mõttes rutiin – olin kõiki neid asju juba varem teinud ja uusi nüansse sealjuures ei kippunud väga avastama. Kui ehk välja jätta alltoodud kaader kus on näha mu kolmekümnenda päeva töötingimusi. Taustaks veel hea muusika ning nendidki endamisi et – ilmselt on halvemaid kohti maailmas. Näiteks selliseid kus personali hommikusööki ei serveerita värske metsmaasika toormoosiga.
Pärast õhtust koristamist juhtus veel midagi lahedat. Nimelt sain piiluda sellesse keldrisse kus parajasti laagerdumas kõik need seajalad millest mõni aeg tagasi juttu oli. Lisaks posu vorste, seljatükke ja mõned kitsejalad. Üsna sürrealistlik vaatepilt. Seda nähes sain aru et toiduhullusel on veel umbes üheksa levelit mille olemasolust ma isegi mitte teadlik polnud.
Selline baltikumi keskmisest väsinum olemine on tõenäoliselt vähemalt kusagilt otsast seotud ka kella neljani veninud aruteludega toidust ja selle valmistamisest, Eesti restoranimaailmast, Põhjaka ajaloost ja veel umbes üheksakümne üheksast asjast. Väga põnev oli pean nentima. Kinnivajuvad silmalaud arvavad küll hetkel teisiti, aga tegelikult oli väga cool õhtu.
Gastro Noom
Gastronoom Põhjakal 
Tänan suurepärase lugemiselamuse eest!
Olin ise paar aastat tagasi samasuguses olukorras Põhjaka köögis: iseteadlikust IT haist kokakunsti õpipoisiks. Igapäevaseid sissekandeid lugedes oli tunne nagu loeks heal tasemel reisikirja just läbitud teekonnast. Mitte ainult teekond pole tuttav, vaid samaaegselt meenuvad ka lõhnad, helid ja emotsioonid.
Minu kummardus Põhjaka rahvale ja olen kindel, et üks andunud fänn on neil juures, kelle senine toidumaailm on lõplikult kallutatud, isegi kui leiad end esmaspäeval taas kontorist.