Kolmekümne esimene ja kolmekümne teine päev

ettekandja kandikEhk siis kaks viimast päeva. Ja teisalt kaks esimest mis toimusid köögi asemel saalis teeninduse poolel. Saal aga nüüd vist päris õige termin ei olnud sest mõlemal päeval toimetasin Põhjaka õueterrassil.

Esimese päeva algus oli keeruline. Üsna magamata gastronoomil tuli enesele tunniga selgeks teha kuidas kõik see teeninduse osa õues toimuma peaks. Ja siis olla valmis korralikuks madinaks. Madin lasi end esialgu küll veel oodata. Esimese pooltunni jooksul käis meil ainult üks seltskond prouasid kes oli äärmiselt üllatunud et me pirukaid ei serveeri ning lahkus tellimust esitamata.

Edasine päev oli aga selline kesmiselt kiire. Mis aga tegi minu jaoks asjad kohe väga kiireks oli asjaolu et esimesest kaheksast lauast neli sain ma endale. Ja sellest piisas täiesti, asjad hakkasid konkreetselt sassi minema. Minu poolest oleks mõni toit läinud katmata lauda või eel- ja põhiroa vahele tekkinud prognoosimatu 45-minutiline paus. Õnneks jälgis mu siplemist eemalt õue Põhiboss ja korrigeeris taustal minu istutatud jamasid enne kui nad suureks said kasvada.

Väidetavalt teeb üks keskmine saaliteenindaja rahulikult viit-kuut lauda, Põhiboss laskvat vahel olude sunnil ka kuni kümme. Minu piir tundus olevat kolm. Episooditi nelja ja viit lauda teenindades oli seis stabiilselt kaose piirimail.

Algselt tundus üheks hirmutavamaks asjaoluks kolme taldrikuga lauda liikumine. Neist kahte tuleb kanda ühes käes. Ja nii et taldriku pealispinda ükski sõrm ei puudutaks. Ja liikuda ringi sundimatu elegantsiga. Praktiseerimisringidest hoolimata olid esimesed kolme taldrikuga liikumised sellised zombieämbliku moodi. 100m köögist lauda võttis raudselt rohkem kui poolteist minutit. Hiljem jalutasin juba väliselt üsna rahuliku näoga.

Edasi hakkasid järjest häirima erinevad pisiasjad. Näiteks nagu asjaolu et laualt taldrikuid koristades tundub käsi vaja olevat vähemasti neli. Või siis lauale salvräti ja sellele söögiatribuutika asetamine kui tellimus on võetud. Vaadates oma esimese päeva lauda number seitse siis suutsin ma leiutada igale neljast lauasistujast oma kombinatsiooni – kes oli saanud salvräti paremale käele, kes vaskaule. Kes oli saanud salvrätile noa paremale poole kahvlit, kes vasakule. Kelle nuga oli suunatud kõhuga taldriku suunas ja kellel eemale. Oeh. Ja need supisööjad. Kogu selle triangli jooksul õnnestus mul täpselt kahel korral seitsmest viia kohe esimesel katsel supi tellinule lusikas. Teised said sissejuhatuseks ikkagi noa ja kahvli. No ei ole võimalik et ühe inimese mälu nii vilets on. Aga näe, mõnel siiski on.

põhjaka õu

Teise päeva põhiline element oli jalavalu. Juba päeva alguses pidin nentima et kui köögis tuli mul pidevalt oma näppe teipida, siis saalis sain juba teisel päeval oma katkihõõrutud varbaid plaasterdada. Ja ainult hullemaks läks selle lippamisega – kolmanda päeva hommikul need jalanõud mida kahel teeninduse päeval kasutasin enam jalga ei mahtunud. Või siis vähemalt ilma suurema kisata ei mahtunud. Ka köögis sai päevas 12+ tundi ringi tatsatud, aga seal koguneb ilmselt kilometraaži piisavalt palju vähem et see jalgu suisa ära ei lõhu.

Erinevatel põhjustel jõudsin esimesel saaliteeninduse päeval mõisa siis kui ettevalmistus päevaks oli juba tehtud. Teisel päeval sain aga seda päevaks valmistumist kogeda piisavalt. Sa tassid nagu hamster omale igavese hunniku nasvärki käe-jala juurde et siis kui madinaks läheb oleks sul võimalik loetud sammudega jõuda puuduva kahvli, klaasi, salvräti või veepudelini. Ja seda kola on palju. Nüüd ma enam ei imesta miks ettekandjad enne päeva algust dushi all käivad – kogu selle ettevalmistava kraami lohistamine annab kokku üsna kena kolmetunnise spordipäeva koos kõige sellega kaasnevaga.

põhjaka õues

Muus osas tundus teine päev olevat lihtsam. Uusi elemente oli vähem, inimesi oli kas sama palju või vähem kui teisel päeval ning samaaegsete laudade arv viieni vist ei jõudnudki. Ja siis saigi läbi. Veel viimased tellimused, viimased toidud lauda ja tunnike koristamist. Ja oligi kõik. Istusin autosse ja sõitsin “päris” maailma tagasi.

Mida ma nüüd siis arvan sellest restoranimaailmast? Vara veel öelda, selleks otstarbeks plaanin järgmisel nädalal üht kokkuvõtvat postitust. Aga karm töö on see küll, vaata kust nurgast tahad.

Gastronoom, tagasi päris maailmas.

Standardne

Üks kommentaar “Kolmekümne esimene ja kolmekümne teine päev

  1. KH ütles:

    Aitäh meeleolukate postituste eest! Esimestes postitustes oli selliseid pärleid, et pole tükk aega niimoodi pisarateni naernud 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s