Kuues ja seitsmes päev

PausOotamatult on selgunud et mul on kahe vaba päeva asemel neid järjestikku tervelt kolm. Ei oskagi öelda kas see peaks nüüd olema hea või halb uudis. Igatahes praeguse seisuga olen ma tagasi Põhjaka köögis teisipäeva asemel alles kolmapäeval ning seetõttu homset postitust pigem tulemas ei ole. Vaja enne sündmuskohalt uut infot koguda.

Siinses postituses joonistan lahti köögi tööjaotust ning päeva kulgu nii nagu see esimese nelja päeva jooksul mu mälusse pildistus. Minu parima arusaamise järgi jaotub tööjaotus köögis umbes täpselt alltoodud rollide lõikes:

Põhiboss. Ilmselt on selle rolli nimi klassikas kas Head Chef või Sous Chef koos terve portsu lisakohustustega (Expediter, …), aga ma ei oska seda piiri nii täpselt tõmmata. Igatahes tema ümber kogu möll käib. Põhiboss koordineerib päeva menüü ettevalmistust, võtab lahtiolekuajal saalipersonalilt tellimused, jagab need kööki laiali, hoolitseb et road tuleksid välja õigel ajal, vaatab üle köögist välja minevad road ning periooditi paneb ka ise käed külge seal kus kõige rohkem abi vaja. Ilmselt teeb ta veel umbes üheksat asja mida poolpime praktikant tähele pole pannud.

Kuuma köögi kokk. Selgelt kõige kuumem koht köögis. Tema 12-tunnine tööpäev möödub igavese juraka puupliidi kõrval kus valmib kõik see mis köögist soojana väljub – sealhulgas kõik praed, kastmed, supid ning soojad lisandid. Seda tegelast on päris keeruline klassifitseerida kuna tal korraga kaelas poole maailma asjad. nagu ka alltoodud fotosüüdistuselt ühel suhteliselt rahulikul päeval näha on

kuum-kook-small

Külma köögi kokk. See on ikka üks paras nikerdamine mis selles rollis toimub. Suur osa neist padupeentest eelroogadest nikerdatakse just tema poolt kokku. Alltoodud pildil on üks värskelt valminud stiilinäide. Selle rolli sarnaseim positsioon oleks ehk Chef Garde Manger

Külm köök

Pagar. Sell kellel on ilmselgelt kõige rohkem kinnisvara käes. Tal on oma leiva/saiaküpsetuseks ja magustoitude valmistamiseks terve omaette tuba kus tööpinda suisa aakrite viisi. Tema tehtud on ka jäätised, nii et õpiku terminite järgi siis miski laia profiiliga Pastry Chef.

Jookse-haki-tassi-puhasta sell. Peene nimega ilmselt ehk Commis või Prep Cook, aga see on roll mida servapidi ka allakirjutanu täidab. Enamasti ettevalmistustööd, mille kõrvale episooditi tekib võimalus ka midagi päris valmis teha. Vähemasti antud hetkel on selles rollis Põhjakal üsna värsked inimesed, nii et Põhibossil on lisaks kõigele muule ka selle gängi järele vaatamisega muret küll ja rohkem. Sõltuvalt päevast on selliseid tegelasi olnud köögis üks kuni kolm tükki.

Ehk siis selle hea ja parema valmistamiskes on köögis korraga tööl terve hulk  inimesi. Sellele lisaks saalipersonal – kelle täpne arv sõltub päevadest, nõudepesija, aednik ning  remondi-ehita-niida mehed. Nii ongi personali lõunalaud üsna suure osalejate hulgaga. Et järgmine kord kui Põhjakal süües kirute et miks teie lõuna 15-20EUR maksab siis mõelge selle hulga inimeste peale kes igal päeval selle nimel pikki tööpäevi teevad.

Põhjaka on külastajatele avatud 12-15 ning 16-20. Sinna vahele jääb tunnine paus personalile lõunatamiseks ja seljasirutuseks. Laupäeval aga kahanes lõuna enamike jaoks aga ainult veerandtunniseks. See aga et sööjatele uksed kell 12 avatakse tähendab et kokad on kohal juba üheksast hommikul. Ja mitte seetõttu et neil midagi targemat teha pole, vaid ikka selle püha ürituse tarbeks et – kui sina oodatud külalisena tooli maha prantsatad ning õlut ja vorsti nõuad, siis peab kõik see hää ja parem su nina ees ka loetud minutitega kohal olema. Kui sel tellimuse esitamise hetkel asuda sibulat koorima, kala fileerima ja kartulit keetma siis ilmselt see aga nii ei ole. Ehk siis hommikune osa päevast on kõigil eelkirjeldatud rollidel täidetud erineva kraami ettevalmistustöödega.

Ja kui viimased tellimused on täidetud järgneb veel koristamine. Sõltuvalt sellest kas viimane seltskond esitas tellimused 19:00 või 19:59 võib see tähendada et põlle saab varna riputada kas 20:30 või 21:30. Väidetavalt on juhtunud ka suisa pärast-kella-ühtteist lõpetamisi. Et siis umbes täpselt 12-tunnised tööpäevad kokale. Tundub et graafikud on enamikul seatud formaati kus ollakse 3-4-5 päeva tööl ja seejärel 2-3 puhatakse.

Ühtlasi viibisin täna 8h taas kontorimiljöös. Ja tegin kodus süüa mingeid naljakaid riistapuid kasutades. Näiteks kasutasin kolmeliitrist potti. Nii väikest anumat Põhjaka köögis vist ei olegi. Igatahes üsna veider on see reaalsusesse naasmine. Loodetavasti saan siis kolmapäeval Imedemaale tagasi ikkagi.

Gastro Noom

Standardne

Viies päev

Sleeping mask and pillowViies päev on puhkepäev. Nagu ka kuues, mistõttu tänases ja homses postituses reaalajas infot ei jagata. Küll aga saan rahulikumas õhkkonnas järele mõelda sellest mille tunnistajaks ma esimese nelja päevaga olin. Ja mille keskele ma alates 7.päevast taas satun.

Põhjaka köök on hea. Miskitpidi ehk tõestamas ka Köögi Komando poolt eile avalikustatud arvustus koos maksimumpunktidega. Kokku on minu parima teadmise kohaselt neilt maksimumi saanud veel ainult Tchaikovsky ja Kolm Sibulat, seega on tegu üsna heas liigas mängimisega. Ja seda on ka köögis igal sammul tunda – keegi ei saa nurki õgvendada, kusagil ei ole mingit haltuura tegemist. Ehkki mõnel on selja taga juba viies või kuues 12-tunnine tööpäev ja liigutakse ainult aurude peal.

Komando kiitis kohalikku jäätist. Ma tõesti ei pea sellest kraamist eriti lugu. Või siis ei pidanud enne seda kui maitsesin viisakusest Põhjakal värskelt valminud jäätist. Kuidas sa ikka kõrvale puikled kui autor ise seda pakkumas. Ütleme nii et seisukoht selle külma magustoidu osas muutus kardinaalselt – seda kraam ei anna miskite Balbiino või Valio horroritega võrrelda. Valmistamisega tegeleb muu töö kõrvalt pagar, kasutades selleks ilmselt umbes tonni kaaluvat kaadervärki. Mis ilmselt tähendab et kodukokal kui ta just kööki muust kolast tühjaks ei plaani kolida ei ole mingit shanssi samas kategoorias opereerida.

Teine näide on midagi nii triviaalset nagu kartulipuder. Kartul, piim, või, sool. Kui keeruline see saab olla. Aga no ka seda timmitakse ja maitstakse korduvalt enne kui tekstuur ja maitse on just need õiged. Milline täpselt see õige on jääb praktikandile seni veel müstiliseks – minu tehtud koopiad said järjest ja järjest ainult pearaputuse osaliseks. Aga no äkki ühel hetkel enam ei saa, kasvõi seltsimees tõenäosusteooria ütleb et ühel hetkel ma lihtsalt pean õigele pihta saama.

Ka on veider et kõik see toimub Põhjaka köögis  pigem tunnetuse ja kogemuse peal. Retseptid on olemas ja neid järgitakse, aga lõpliku otsuse teeb alati kokk oma kõhutunde järgi kasutades vastavalt valmivale kraamile kas maitse-, nägemis või kompimismeeli. Minu jaoks üllatusena ei ole kuumas köögis riiulitäit kellasid mis konkreetse lihatüki või kastme valmimisel sekundeid loeks ja õigel hetkel röökima pistaks. Selle asemel on lihtsalt väga hea kokk kes lihtsalt teab milline just see õige liha välja peab nägema ja tunduma kui ta serveerimiseks valmis on. Müstika. Minu poolt hoole ja armastusega tehtud lihatükid mida personalile serveeriti olid igatahes sellest õigest sama kaugel kui Pluuto meie koduplaneedist. Välja arvatud juhul kui well-done su maitsemeeltele toredana tundub.

Kõik see perfektsuse taga ajamine on pehmelt öeldes väsitav. Neli tööpäeva võrdus sellega et esimene puhkepäev möödus sisuliselt täies mahus horisontaalis. Püsti ajasin end ainult söömiseks. Juurdlengi et kas viiendat säärast päeva oleks see nõder keha välja kannatanud või oleks streikima asunud. Õnneks või kahjuks vähemasti sel korral jäi see eksperiment korraldamata. Eks näis kas ülehomme algav teine vahetus ka selle kogemuse mulle pakub. Ei teagi kas ma pigem ootan või kardan seda kogemust.

Standardne

Neljas päev

Sponge for washing dishesNagu tähelepanelik lugeja märkab siis see postitus on kirjutatud viienda päeva lõunal, mitte neljandal päeval. Põhjus on lihtne, gastronoom oli südaöösel interneti pääsedes nii läbi et kukkus jalalt pikali ja hakkas norskama. Toss oli lihtsalt nii väljas. Aga paremi Hilja, kui mitte kedagi.

Eile kirusin ma kotitäit kartulit mis mind ründas. Teades seda mida ma nüüd tean – tooge pigem neli kotitäit kartuleid selle asemel mis täna juhtus. Nimelt oli pärastlõunase vahetuse nõudepesija haigeks jäänud ning tanki lükati seda blogi pidav gastronoom. Ehk siis 1600-2130 pesin ma nõusid. Sa pühade vägi. See mis mind ründas ei olnud nõude voog, see oli laviin. Mingil hetkel ei paistnud ma ilmselt pesemist ootava nõudekuhja tagant väljagi. Ja väidetavalt ei olnud veel kõige kiirem päev. Umbes viieteistkümnendal minutil sain juba tähelepaneliku kaastöötaja poolt korrale kutsutud et “nõudeka-mutt, tööta kiiremini”. Nii palju siis gastronoomist, sel hetkel olin paanikas nõudeka-mutt tõesti.

See on ikka jürm töö. Auru ja vett lendab, kuumad nõud kõrvetavad, taldrikute kuhi muudkui paisub ja paisub. Oma koduköögi pooletunnine nõudepesu kokkamise lõpetamisel tundub ühtäkki väga armas ja lihtne töö.

Aga sellele horrorile eelnes ka midagi päris põnevat. Nimelt laekus külaskäigult Rootsi Kuningriiki üks Põhjaka töötaja kes tõi kaasa svenssonite rahvustoitu nimega Surströmming. Kes veel ei tea siis – tegemist on mädanenud kalaga. Juba konserv ise näeb välja ohtlik – üleni punnis ja valmis iga hetk plahvatama.

Surströmming

Avamist teostas selleks spetsiaalselt määratud kaheliikmeline komisjon, kellest üks riietus igaks petteks ka kaitserüüsse. Kindad kätte, konserv veeämbrisse ja seal konserviavajaga auk sisse. No haises ikka küll. Siseruumides ei soovitaks, õues esmapilgul nii hull ei tundunudki.

Hulluks läks hiljem. Siis kui seda vaevu koos püsivat, koos luude ja sisikonnaga marineeritud heeringaraibet sööma tuli asuda. Aimates halba manustasin oma portsu köögist väljaspool eraldi. Ja no õigesti tegin, tuligi kohe välja see rajakas. Kasutades sama teed kust sisenes. Proovisin seda ikka kramplikult alla suruda aga no ei õnnestunud. Teises toas aga tegi vähe tugevama närvikavaga pagar aga juba kolmandat Susrströmming-sandwitchi. Nii et mine võta kinni. Midagi head aga selles peletises ma ei leidnud. Üks kogenud kokk küll väitis et tegu on nagu prantsuse sinihallitusjuustuga – aga – olles ka mõnda neist söönud siis – kui välja jätta maitse, lõhn, tekstuur ja värv siis tõesti. Täpselt sama.

Aga ärge muretsege, tänasesse menüüsse seda jõletist ei lisatud. Ja päeva – paariga peaks see võpsik ka puhtaks tuulduma kus seda konservi avati.

Ka köögi poolel õppisin paari uut asja. Esmalt seda et minuga tuleb rääkida nagu lapsega. Või veel parem, nagu kuldse retriiveriga. Sest korraldus – “võta mandoliin ja julienni need juurikad ära” tekitas mu silmadesse ilmselt peakokale väga tuttava juhmi praktikandi ilme. Julienne on tuttav termin, aga mandoliin? Selgus et see on miski eriti kaval riiv. Aga vajab ilmselt samuti meistrimeest kes mandoliinist õiged toonid kätte saaks, minu käsitluses tuli kogu see juliennitud mudru hiljem käsitsi üle näppida, põhjusel või teisel jäid need juurikad ikka miskit paari-mikronilist riba pidi üksteise külge kinni.

Ja siis majonees. See on perfektne näide selle kohta mis teeb heast köögist väga hea köögi. Kõik tehakse kohapeal, ise ja värskena. Ja ainult heast või veel paremast kohalikust toorainest – alustades Põhjaka oma kanade munadega ja lõpetades kohaliku talumehe küüslauguga. Ja see tähelepanu valmivale – olen ka kodus ise majoneesi teinud – küll mitte kaks liitrit nagu nüüd, aga ikkagi – näiteks õli valamine Põhjaka köögis võttis 20 minutit. Kui proovisin protsessi pisut kiirendada ja mikromeetrist suurema diameetriga õlinire potti suunata sain kohe pragada. Põhjusega ilmselt. Pisut selgusetuks jäid nüansid selles osas et mis hetkel happesust reguleerida, aga arvestades et samal hetkel sõitis köögis lõunane tramm siis – täiesti arusaadav.

Igatahes, neljale tööpäevale järgneb nüüd kaks puhkepäeva. Ilmselt on neid hädasti vaja – see rümp mis ennast koju vedas magas just 11 tundi jutti. Ja enamvähem kõik kohad kehas mis jäävad kaelast allapoole valutavad. Järgmine töine post siis teisipäeva õhtul, täna ja homme lappan läbi katmata materjale eelnevatest päevadest ja jätkan igapäevast postitamiskommet.

Standardne

Kolmas päev

Chef peeling potatoesKartulid. Aakrite viisi kartuleid. Oligi mu õnn liiga pikalt kestnud ja lõpuks oli “karistus” käes. Minu tänase päeva Põhjaka köögis võttis kõige paremini kokku kotitäis kartuleid mida ma pärastlõunal mõtliku näoga jõllitasin. Suur kotitäis. Väga suur kotitäis. Aga ega ta jõllitamisele allunud, tuli asuda koorima. Üks tund ja nelikümmend minutit hiljem oli kohtumine lõppenud minu võiduga. Aga no on ikka nüri töö. Podcastide kuulamine (IT mehele kohaselt Restart ja Digitund) õnneks pisut aitasid. Nagu ka enesele motivatsiooniks välja pandud  külm õlu mis kuulus väljastamisele kui see õudne kuhi on kadunud.

Üldse oli tänane päev kuidagi noakeskne. Koorimine ja hakkimine sisustasid ilmselt kaks kolmandikku päevast. Kui oma koduköögis on mu noakäsitluse kiirus täiesti ok siis siin võtab ikka pahviks kui kiiresti mõned noad liiguvad. Olgem ausad, ma olen julgelt poole aeglasem.

Veel üks tegevus mis täna ja viimastel päevadel on episooditi mu päevi täitnud on puljong. Hektoliitrite viisi puljongit. Pidevalt on pliidil kaks tünni. Üks röögatu (50 liitrine?) elajas kus on nt veise või metssea kondid ning teine pisut väiksem kus esimese vahetulemit demi glace vormi kokku keedetakse. Esimesest potist teise jõutakse läbi kurnamise, filtreerimise ja rasvaeemalduse. Kõlab lihtsalt ja ehk ongi. Aga kui seda lihtsust saadab maailma kõige suurem potitäis keevaid veisejalgu siis võtab ühe keskmise IT-mehe mõõdukalt nõutuks. Kõrvetusarmid käel on seda nõutust meenutamas ilmselt veel paar päeva.

Need kaks tegevust kokku – noaga ringi sahmimine ja röögatute puljongitünnide tarimine kokku andsid ka tänase päeva kõige suurema errori. Ilmselt kehastusin hetkeks iga peakoka õudusunenäoks joostes köögis ringi süles 30-liitrine pott keevat puljongit ja mõlemas käes lisaks veel ka nuga õieli. Just see mida vaja – poolsegane praktikant jooksmas ringi põhimõtteliselt massihävitusrelvadega varustatuna. Sain pragada ja enam nii ei tee. Loodetavasti, endal hakkas ka tegelikult õudne.

Ühtlasi ööbisin mõisas. Või noh, tukastasin 3.5 tundi. Õhtune “päevapoliitika analüüs” kamina ees venis pisut pikale. Kõik seltsimehed unetud, soovitan kokaametit. Nii kui pea patja puudutab siis magad. Ei mingeid jaburdusi lammaste lugemise või sooja piimaga.

Homme on siis eeldatavasti kõige kiirem päev sellest satsist – nädalavahetus ja hea ilm = eeldatavasti palju inimesi. Ootan põnevusega, päris hullunud trammi polegi veel köögis näinud.

Uudised tõi teieni

Gastro Noom

Standardne

Teine päev

macchina per pasta frescaStart kell 0900. Ok, hommikukohvi ja riietumisega kell 0910. Finish kell 2130. Miski ütleb mulle et siin tööstusharus ongi päevad pikavõitu.

Nagu juba ka illustratsioonidest aimate siis tänase päeva rockstaar oli raudselt pastamasin. Ilmselgelt üks lahedamaid leiutisi maailmas. “Mis on küll selle meistri mõttes kes selliseid riistu taob”. Et kuidas ja mitme generatsiooni jooksul jõudis mõni itaalia mamma niikaugele et sai külasepa just sihukest masinat meisterdama – jääb mulle müsteeriumiks. See riistapuu on oma lihtsuses geniaalne. Paned taignakuuli sisse, väntad natuke ja välja tuleb perfektne värske pasta.

Igatahes selle laheda masinaga veetsin ma pea neli tundi tänasest päevast. Tulemiks 50 portsu värsket pastat. Ja juba esimene laar tuli välja ning järjest paremaks läksid. Selg valutab, aga lahe oli. Pastataigna tegemine nii lahe ei olnud. Saan täiesti aru miks üks õige pagar vähemasti sajakilone on – minu kõhetu kere suhtes oli see taignakuul üsna osavõtmatu ning enamasti keeldus kuju muutmast. Sõltumata sellest mitme jäsemega ma tal parasjagu otsas trampisin.

Ülejäänud tööd nii vägevad ei olnud. Üks isegi kordus – sain nagu eilegi viis pesukausitäti salatit rebida. Teised kõik uued – kalapuljongi keetmine episooditi, paberõhukeste kurgi ja porgandiliistude riivimine, sibula ja ürtide hakkimine. Ahjaa, pestot tegin ka kohe kõige alguses. Ka päris omapärane seda tööstuslikus koguses teha. Minu küsimus et “palju ma pestot teen, pool liitrit või liitri sain tõeliselt professionaalse vastuse et – ära fantaseeri. Võta siit see GN ja too see triiki ürte täis, tuleb palju tuleb. Ja – kas sa tõesti oskad ette kujutada palju liitri pesto tegemiseks ürte vaja on? Aus vastus – pole aimugi. Ilmselt oleks toonud toorikuid 200ml jaoks ja siis kogu protsessi uuesti alustanud. Ja natuke sain ka “päris” süüa teha – staffile ehk siis Põhjaka töötajatele lõuna teha. Küll mitte üksi ja range järelvalve all, aga asi seegi.

Mida olen hakanud aru saama – kodukokal polegi shanssi õigeid töövõtteid omandada – kõiki roogasid tehakse piisavalt harva ja piisavalt väikeses koguses. Kasvõi kala fileerimine – ostes koju kaks kala et teha neist neli fileed siis – esimese lõhud lihtsalt ära. Enne teise tegemist vaatad internetist järgi ja saad mingi narmendava õuduse kätte. Kolmas on lihtsalt kole. Neljas juba nagu tuleks, aga siis on tooraine otsas ning kahe nädala pärast alustad samast seisust. Sama sibulatega. Hakkides 1-2 sibulat korraga ei ole ka suurt vahet kuidas sa seda teed. Hakkides 100 sibulat nii et kõik tükid oleksid ühesuurused – hakkad paratamatult kasutama neid nippe mida tegelikult tuleks.

Ka tänane päev ei möödunud üllatusteta. Suurima neist serveeris õhtu lõpp põrandapesu näol. Meenutas pisut hammaste pesemist. Hambapasta asemel oli mul au lajatada põrandale laiali umbes 30L suurune tünn seebiveega. Sättides hoolikalt et see lajatus ka viimase ahju taha ulatuks. Edasi jooksis üle köögi laiali kolm “hambaharja” kes hõõrusid põrandalt sodi lahti. Järgnes korralik loputamine, kus juhtkoer dushiga ees uhtmas kogu seda sodi ja kaks sabassörkijat kojameeste moodi riistapuudega seda äravoolutorudesse kraapimas. Sain inspiratsiooni ja uue elamise köögipõrandale puitu ei pane. Põhjaka köögi ja seinte alumised osad on kaetud veekindla kummisarnase materjaliga nii et kogu hambapesu oli korralikult kontrolli all.

Täna ööbin Põhjaka mõisas endas. Hommikune tee tööle 20min lühem. Puhas võit. Over and out järgmiseks ~24 tunniks.

Gastro Noom

Standardne

Esimene päev

gn-smallSaage tuttavaks minu esimese tööpäeva suurima sõbraga. Ta on tagasihoidlik, aga sain ta suure keelitamisega siiski pildile. Nimeks on tal seletamatutel asjaoludel “GN” [Update: Põhjaka köögis leidus siiski tegelane kes oma eruditsioonile toetudes leidis selgituse]. See tegelane sisustas suurema osa minu tänasest päevast. Või tegelikult – kuidas võtta. Tegelikult sisustasin mina seda konkreetset GNi ja tema lugematuid  kaksikvendi erinevat sorti puhastatud, hakitud, roogitud ja lõigatud kraamiga.

Igatahes, täna hommikul kell 09:50 see siis algas. Astusin Põhjaka uksest sisse. Välja astusin samast uksest õhtul kell 20:30 olles lõpetanud sellega mida arvasin end päeva alustavat – nimelt sibulate koorimisega. Algas päev hoopis salati rebimise, suitsukala puhastamise ja peedimahla pressimisega. Seejärel üks saatanlikult hästi orkestreeritud komplekt – rookida terve seljatäis kalu, jätkata liha soolamise ning tšillises marinaadis solberdamisega. Need kes pole pidanud madistama kalade puhastamise ja lõpuste välja võtmisega – võin vihjata et käed lähevad natuke katki. Ja need kohad mis on natuke katki on pisut rohkem kui natuke tunda sel hetkel kui sinna soola ja tšillit peale määrida. Kaval nipp igatahes, jätan meelde.

Sinna otsa tuli kaks õhtu kõige tehnilisemat tegevust. Esmalt marineeritud seakaelade pakendamine kilesse, Esimesed seitse kaela keerasin põhimõtteliselt vussi ja läksid kordusmähkimisse. Aga kolmanda demoesinemise järel saan lõpuks nipi kätte. Ja siis esimese päeva tipphetk mis toob ka professionaalid närviliselt minu kõrvale seisma. Saan fileerimiseks kümmekond koha. Esimest korda hakkab käpp natuke värisema, mu nina all on hea mitmesaja EURi eest järgmise päeva pearoa toormaterjali koos suurepärase võimalusega see lootusetult tuksi keerata. Mõningase abistamisega saan ehk ca seitse neist kohadest ära fileeritud. Ühtegi fileed päris ära ei rikkunud ning mida aeg edasi seda vähem karvased nad välja nägid. Nii et – homme Põhjakale sööma sattudes ja koha tellides – kui see natuke narmendab siis teadke et see on minu kätetöö. Nautige, need on restoranimaailmas tõelised rariteedid.

Ja oligi enamvähem kõik esimeseks päevaks. Ei olnudki ainult koorimine nagu eeldasin. Aga pliidi ligi ka (põhjendatult) veel ilmselgelt ei lasta. Aga oli ka üllatusi. Põhjaka köök kummutas esimese päevaga ka terve rea mu raamatutarkusi profiköögi kohta

  • Nõudepesu. Või pigem selle puudumine. Kõik mu targad raamatud kirjeldavad koka lõputut võitlust mustade kastmepottidega. Põhjakal aga on see lahendatud eraldi nõudepesija näol.
  • Nugade fetish. Või siis selle puudumine. Olin valmis selleks et koka nuga on midagi pööraselt püha mis riputatakse kusagile altarisarnasele konstrumendile kuivama. Ei midagi sellist. Noad lebavad ühes suures sahtlis koos. Igaühel siiski oma. Ja suures plaanis ainult üks. Kõik kodukokad oma 10 + noakomplektidega, äkki on siin oma iva peidus.
  • Ruumipuudus. Või siis selle üliküllus. Ilmselt tingitud Põhjaka asumisest Järvamaa pehmelt öeldes mitte just liiga kalli ruutmeetrihinnaga kinnisvaral. Sama kööki ja abiruume kusagil Londoni südalinnas hoides oleks ilmselt kogu tegevus olnud pakitud 3x väiksemale pinnale.

Füüsiline vorm on petlikult hea. Põhiline mure on kala rookimisest valusaks jäänud näpud. Klaviatuuril trükkimine on kuidagi ootamatult ebameeldiv. Keset päeva alanud seljavalu on (ilmselt ajutiselt) kusagile kadunud. Kardetavasti vaikus enne tormi.

Homme siis uuele ringile oma “GN” sõbraga. Sedapuhku algusega kell 09 ning lõpuga ilmselt kusagil 21 ajal. Siidikäpast gastronoomile igatahes põnev kogemus. Uue homse postituseni,

Teie Gastro Noom

Standardne

Päev enne asjade algust

Enne algustSee blogi saab alguse päev enne asjade algust. Ja lõpeb päev pärast asjade lõppu. Sinna vahele jääb umbes täpselt kolmkümmend päeva ja kolmkümmend postitust selle kohta kuidas autori töö Põhjaka köögis kulgeb. Et asjale vürtsi lisada – blogi pidav gastronoom pole enne seda eksperimenti päevagi “päris” köögis töötanud. Veel vähem seda kusagil koolis õppinud.

Elukutselise kokkamise asemel olen veetnud viimased viisteist aastat oma elust kompuutrite seltsis, katsetades läbi enamvähem pooled võimalikest asjadest mida Eesti IT-maailmas katsetada annab.  Umbes täpselt viimased viis aastat olen selle kõrvalt järjest rohkem ja rohkem aega kas hea söögi otsimise või valmistamisele kulutanud. Selle tulemusena on tekkinud kustumatu soov saada aru kas ma ka päris köögis töötamiseks kõlban. Loetu annab alust arvata et kõik see mida ma senini hobikokana teinud olen ei ole ligilähedanegi sellele mis mind päris köögis ootamas on. Aga eks näis.

IT-meeste üks iidolitest , mr. Paul Graham on öelnud

There are fairly high walls between most of the paths people take through life, and the older you get, the higher the walls become

Noh, igatahes annan ma oma parima et neile seintele näidata mida ma neist arvan. Kui ma hakkama ei saa ning blogi planeeritust varem lõpu leiab siis – olen vähemasti proovinud.

Standardne