No mõni kohe ei oska joont alla tõmmata. Eile olin taas krapsti Põhjakal tagasi. Eesmärgiga öelda üks pisuke aitäh ning loomulikult veel kokata. Kokkamine ise oli sedapuhku küll selline teistsugune. Tegin nimelt Põhjaka personalile lammast.
Ja peab ikka elu enesele keeruliseks tegema. Ei saa ju lammast niisama pannile lüüa. Esmalt tuleb maa sisse kaevata auk. Eelnevalt kindlasti hoolitseda selle eest et koht kus sa kaevad on kõige hullem puujuurikate ja kivide rägastik mida sa elus näinud oled.
Siis tuleb see auk kividega vooderdada ja sinna teha lõke. Lõke tuleb teha räigelt tuulise ilmaga (15+ m/s) ja puuriida kõrvale. Ikka selleks et siis oleks põnev jälgida kas lähevad kogu talve puud põlema või mitte.
Siis tuleb kütta augus ära üks korralik seljatäis puid ja söed laiali nühkida. Nüüd on plats valmis lamba jaoks. Võtad eelmisel õhtul marinaadi keeratud lamba ja viskad auku. Katad mullaga kinni ja teed lamba kohale uue lõkke. Kuna nüüd on tuli maa peal ja mitte maa all ning tuul on veel tugevamaks läinud siis ehita lõkke ümber mingi eriti abitu tuulevari ning tassi kohale veepang mitteplaneeritud lõkete kustutamiseks.
Ja siis oota ja küta. Umbes kaheksa tundi. Et ootamine oleks reipam, ära mingil juhul unusta degusteerimast lamba kõrvale valitud veine. Ja siis ongi käes. Kaevad lamba välja ning 15 inimese pidusöök ongi olemas. Hardcore gurmaanidele on lamba kõhus ära küpsenud ka sinna peidetud oina munad. Esimesena süüakse ära just need.
Aga nüüd peaks siis vist küll kõik olema. Aitäh kõigile kes te mind Põhjakal vastu võtsite ja kantseldasite. Tempel mällu igaveseks.
Gastronoom
Gastronoom Põhjakal 
puhtakujuline stockholmi sündroom